2. Avalike teenuste osutamine ja delegeerimine

Kodanikuühendused kui partnerid avalike teenuste osutamisel

Partnerlus avalike teenuste osutamisel on olukord, kus vabaühendused või eraettevõtted osutavad avalikke teenuseid koostöös avaliku sektoriga. Levinuim vorm on lepinguline delegeerimine, praktikas esineb ka muid vorme nagu sihtotstarbeliste toetuste eraldamine, AE-koostöö (ingl public-private partnership, PPP) projektid jpm. Lepinguline delegeerimine on avaliku teenuse või tugifunktsiooni täitmiseks andmine eraettevõttele, vabaühendusele või teisele avaliku sektori organisatsioonile._

Teenuseid osutavad kodanikuühendused pakuvad teenuseid sageli alla omahinna, sest valitseb hoiak, et kodanikuühendusele delegeeritakse teenuse osutamine vaid siis, kui delegeerimine toob kaasa täiendavaid ressursse.

Samal ajal on delegeerimise lepingud pigem lühemaajalised ning kodanikuühendustele delegeerimist nähakse rahalise kokkuhoiuna. Probleem ei ole mitte niivõrd selles, kas teenuse osutamise delegeerimine kodanikuühendusele võrdub rahalise kokkuhoiuga või ei, vaid selles, et teenuse osutamise delegeerimise otsustamisel tuleks arvestada lisaks soodsailmale hinnale ka tõhusust, st tuleks hinnata, kas tänased lahendused lahendavad homseid probleeme. Tänaseni ei keskenduta piisavalt teenuse osutamise delegeerimisel sotsiaalse innovatsiooni soodustamisele, kuigi juba praegu on olemas investoreid, eelkõige ärisektorist, kes oleks valmis toetama nö ühiskondlikke prototüüpe.

Jätkuvalt on probleemiks vähene sihtfinantseeringute suunamine konkreetsetes valdkondades kodanikuühenduse teenuseosutamise võimekuse ja valdkondliku kompetentsi tõstmiseks ning ühe rahastusliigi puhul eri tüüpi lepingute kasutamine ja mõistete erisus – näiteks noorteühendustele eraldatakse tegevustoetust aastatoetuse nime all. See laieneb ka koostöölepetele, mis sageli koguduste ja KOVide vahel sõlmitakse.

Ka teenuste delegeerimise soodustamisel puudub nö juurutustugi, sest ei piisa koolitamisest, vaid oluline oleks tagada tugiteenuse olemasolu.

Avalike teenuste delegeerimise soodustamist takistab muuhulgas arusaama puudumine kohalike omavalitsustes ja nende juhtide seas, miks peaks teenuse delegeerimisel eelistama kodanikuühendust äriettevõttele. Selle põhjuseks võib olla, et KOV juhte ei ole teenuse delegeerimiseks ette valmistatud. Samuti ei ole kehtestatud nö teenuse delegeerimise kriteeriume, mis soodustaksid delegeerimist kodanikuühendustele, ega ka avalike teenuste miinimumstandardeid, mõne erandliku valdkonnaga – näiteks sotsiaalvaldkonnas. Samas ei ole seni teadvustatud ega välja kommunikeeritud, millised on teenuse delegeerimise riskid.

Vähest teadlikkust ilmestab väljakujunenud partneritest kinni hoidmine, mida võib nimetada ka protektsionistlikuks suhtumiseks – eelkõige väiksemad KOVid soovivad piirduda delegeerimisel vaid oma valla partneritega ega mitte soosida naaberpiirkonnas tegutsevaid ühendusi. Avalikkuse hoiak aga peegeldab negatiivset suhtumist, et riik tahab teenuse osutamisest vabaneda ja lasta kodanikuühiskonnal tasuta seda pakkuda, näiteks väiksemate päästekomandode sulgemine ja nende asemel vabatahtlike päästjate tegevuse soodustamine.

Samuti on teenuse delegeerijate seas levinud kartus seada tulemusindikaatoreid, ka välja kujunenud teemadel nagu erivajaduste inimeste töötus. Ühelt poolt ongi ennetuses keeruline ette näha õnnestumist, kuid teiselt poolt tuleb silmas pidada, et kõik sihtrühmad ei suuda alati kasvada teenuse vajadusest välja ning vajavad pidevat tuge.

Probleeme on ka teenuseosutajatega. Esineb juhtimissuutmatust, st kodanikuühendus teenuse osutajana ei suuda juhtida teenuse osutamist – kui teenus hinnastatakse valesti, toob see kohe kaasa probleemid teenuse osutamises ja selle jätkusuutlikkuse tagamises. Samuti on ühendustel vähene huvikaitsesuutlikkus, mis tingib selle, et majanduslanguse ajal kärbitaksegi esmalt väljadelegeeritud teenuseid ning toob kaasa hoiaku, et teenust polegi ilmtingimata vaja. Peale selle esineb puudusi ka turundus-, majandamis- ja läbirääkimisoskustes.

Avalike teenuste delegeerimise temaatika on aktuaalsem linnalistes ehk suuremates piirkondades, kus on rohkem potentsiaalseid teenuse tarbijaid ja suuremad võimalused teenuse osutamiseks.