Hea poliitikakujundamise ja õigusloome protsessi juurde käib lahutamatult arusaam, et selles on võimalik kaasa rääkida kõigil, keda muudatus puudutab, see on nii kodanikul, valitsusvälisel partneril kui eksperdil. Lisaks nõuab poliitikakujundamine mitmete valitsusosapoolte koostööd. Partnerite osalemist suunab kaasamise hea tava (KHT).
Poliitilisel tasandil või näiteks ministeeriumis võib olla tajutav ühiskondlik probleem, mis vajab lahendamist, või võimalus, mis vajab ärakasutamist. Probleemi või võimaluse äratundmine võib alguse saada näiteks poliitikaanalüüsist, valimiseelse lubaduse andmisest, rakenduspraktika seirest ja analüüsist, ajaleheartiklist või mõnel muul moel, näiteks koostööpartnerid on viidanud seaduses esinevale kitsaskohale. Algatus on võimalik esitada ka kollektiivse pöördumise alusel.
Kõigepealt on vaja aru saada probleemi või võimaluse ulatusest (keda puudutab, kuidas, kui oluliselt) ja olemusest (kas püsiv või ajutine, teadaolev või uus, riigi või kohaliku omavalitsuse või hoopis kodanike omavaheline). Tihti võib probleeme korraga olla mitu omavahel seotut, mistõttu tuleb nende seosed hästi ära kaardistada. Vahel võib probleemi asemel olla tegu hoopis võimalusega, millest riigipoolne kinnihakkamine võimaldab elu teha paremaks ning väärib seega kaalumist.
Kaasamine on avaliku võimu tegevus, mille eesmärk on anda kodanikele või neid esindavatele ühendustele võimalus osaleda neid mõjutavate otsuste tegemisel, sh õigusloomes.
Kaasamine ja osalemine on sama tegevuse kaks poolt. Kaasaja muudab otsuse kujundamise avatuks ning algatab koostöö. Osaleja toob juurde oma ekspertiisi, esindab teatud huve ja seisukohti ning pakub lahendusi. Osalemine aitab tekitada ka omanikutunnet ja vastutust otsuse suhtes. Olemaks edukas kaasajana, on vaja mõista osalejate vajadusi ja osalemise võimalusi otsustamise etappides._
Kaasamise ja osaluse paranemist üldisemalt takistab kaasamise teemal kindla eestvedaja puudumine ning see, et kaasamine ei ole endiselt kohustuslik ja puudub mehhanism kaasamise hea tava järgimiseks. Samuti piirab kaasamise edenemist kinnijäämine harjumuspärastesse osalusvormidesse ehk puudub arusaam mitmekesistest osalusvormidest – vähe kasutatakse uuenduslikke lahendusi nagu ühisloome, infotehnoloogilised lahendused või kitsamate gruppide kaasamist.
Kaasamine on sageli formaalne või näiline, mitte sisuline – piltlikult öeldes kasutatakse sageli retoorikat:”Aga me ju saatsime teile e-kirja eelnõu x kohta.” Samuti, kui kaasatakse, tehakse seda otsuse langetamisel, mitte väljatöötamisel. Esineb ka otsustajate tõrjuvat hoiakut, kui kodanikuühendused soovivad olla kaasatud sinna, kuhu varem pole oldud.
Otsustajad ei näe ettevõtjaid kui potentsiaalseid kaasatavaid. Samuti ei ole kaasamise eesmärk alati selge ega pole teadvustatud, milleks kaasata soovitakse. Kaasamine ei ole väärtus iseenesest.
Kaasamise ja osaluse üksikasjalikumad probleemid saab jagada kolme rühma sõltuvalt sihtrühmast – KOVid, riigiasutused ja kodanikuühendused.
Kaasamine kohalikes omavalitsustes
Kohalike omavalitsuste vaates on probleemiks kaasamisalase nõustamisteenuse puudumine KOVidele, samuti ei toetata piisavalt kaasamisteemalisi koolitusi, kus erinevad osapooled – nii kaasajad kui kaasatavad – ühise laua ümber kokku tulla saaksid. Sageli puudub KOVide endi vahel heade kogemuste jagamise võimalus.
Kohalikul tasandil ei ole kaasamise hea tava teemadel kokku lepitud, kuigi kaasamise ja osaluse teemadel tuleb ka silmas pidada suuremate ja väiksemate KOVide vajaduste erinevusi.
Kodanikuühenduste ja kodanike kaasamist KOV arengukavade koostamisse esineb vähe, nagu ka kodanikuühenduste kui KOV arengukava elluviijate äramainimist arengukavas koos vastava ettenähtud eelarvega.
Kaasamine riigiasutustes
Riigiasutuste, eelkõige ministeeriumite vaates on probleemiks 2007. aastast eksisteeriva kaasamise koordineerijate võrgustiku vähene roll ja selle liikmete omavaheline vähene suhtlus. Samuti ei planeerita sageli tööplaani aega kaasamise jaoks – põhjus võib peituda selles, et kaasamiskoolitustel osalevad enamasti sisuspetsialistid, mitte juhtkond. See tähendab aga, et ametnikel on alt-üles keeruline kaasamise temaatika olulisust juurutada.
Kaasamine kodanikuühenduste vaatest
Kodanikuühenduste vaates on probleem endiselt selles, kui ühendused jäävad ootama kutset kaasatud olemiseks, mitte ei ole ise aktiivsed. Samas võib ühendustel endil olla raskusi enda liikmete, partnerite või sihtrühma kaasamisega, mille põhjus peitub ühenduste väheses sisedemokraatias.
Takistuseks on ka see, et kaasamisel oodatakse kodanikuühendustelt, et ta esindab üht konkreetset seisukohta, jättes arvestamata, et kodanikuühendus võib esindada erinevaid huvisid ning alati ei pruugi olla võimalik ühise seisukoha kujundamine.